fbpx

Põhjaranniku Regati 3. etapi kokkuvõte.

Regati kolmas päev oli vist kõige rohkem ärevust tekitav.
Oli tulemas ju tohutult pikk teekond. Eismalt Narva-Jõesuu sadamasse. Pikkus sõidul peaaegu 100 km.

Oli purjekaid, kes loobusid sellest sõidust. Oli ka neid, kes olid kahtlevad.
Peamiselt kardeti, et ei jõuta õigeks ajaks kohale. Üks kapten käis ka küsimas, et kas saaks varem alustada. Lubati juhul, kui nad saadavad täpse stardiaja. Seega umbes kl 4 hommikul asus teele kapten Kõu oma meeskonna ja purjekaga Orion.

Teised purjekad jäid siiski ametlikku stardiaega ootama.
Peale piirivalve manitsusi ja õpetusi sai peetud kaptenite koosolek.

Selleks ajaks oli selgunud, et osa merevett oli tuulega teise kohta läinud ja paar jahti kahjuks jälle välja ei saanud.
Seega pidid nemad oma regati seal pooleli jätma.

Ülejäänud purjekad suundusid stardijoonele, kus ootas neid 10m/s puhuv tuul ja mitmest erinevast suunast lendav vihmavesi.

Seekord pakkis regati korrespondent ennast esmakordselt purjekale kaasa, et sõidust parem ülevaade lugejatele anda.
Otse loomulikult valis ta selleks kõige õigema ilma ning peale paaritunnist purjeka wc emaili mustri uurimist, suutis ta ka lõpuks tekile ronida. Kus ootas teda kaunis kapteni “ma-ju-ütlesin-sulle” naeratus.

Aga sealt alates läks kõik juba palju elamusterohkemalt.

Ilm pakkus meie purjetajatele ikka korralikku väljakutset.

Ühel hetkel oli tuul ja vihm. Kõik kogenud meeskonnaliikmed pakkisid ennast silmini kinni ja külm vesi voolas mööda tekki otse korrespondendi teksapükste taskutesse. Kapten tõi välja, et vesi oli 10 kraadi soe ja 38 meetrit sügav. Teksades olev istmik tunnistas veetemperatuuri õigsust.

Seega mahtus ühe etapi sisse peaaegu kogu meteoroloogiline menüü.

Tuul oli nii tugev, et osa eemal olevaid jahte tundus täiesti külili olevat. Osa kapteneid teadis pärast rääkida, et vesi oli nii lähedal, et sai suurema pingutuseta käed vette panna.

Ja siis tuli päike ja kõik tuul läks teise kohta ära ning purjekad jälle seisid. Meeskonnaliikmed tõmbasid joped näo eest ära ja sai mõnusalt päikesepaistel riideid kuivatada. Kui riided olid kuivad ja ninaots mõnusa pruuni jume saanud, siis tuli terve regati kõige tugevam vihmasadu.

See tuli nagu valge sein ja mitte ükski hingeline ei jäänud kuivaks. Aga no tuul oli hea. Kasud sees.

Sõidu lõpus aga ootas meid juba kaunis Narva-Jõesuu.

Ja ootasid nad meid tõepoolest. Nagu filmistaarid, saime randuda uues Narva-Jõesuu sadamas. Kaamerad välkusid, uudistereporterid ja kohalikud elanikud tegid pilte.

PPA kaater valvas piiri ja eskortis purjetajad turvaliselt sadamasse.

 

Valmis oli ka trompetimees, kes iga purjeka auks mängis ühe tervitusloo.

Sadamahoones oli valmis ka saun ja pakuti kuuma seljankat.

Autasustamise tseremoonia juhatas sisse ka Narva-Jõesuu linnapea Maksim Iljin.

Auhindasi tuli sellel päeval ikka kuhjaga. Esimese hooga said auhinnad selle päeva võitjad.

ESTLYS: Xperiment, Alis Cafo ja Julechka.

ORC: Calena, Bora Öösorr.

Matkaklass: Argo, Julia ja Manana.

Teise hooga said auhinnad kogu regati võitjad.

ESTLYS: Julechka, Alis Cafo, Xperiment

ORC: Calena, Bora, DiWeiss.

Matkaklass: Mañana, Julia, Argo

 

Jagasime välja ka kaks eriauhinda.
Seekord osutusid eriauhindade võitjateks sellised mehed, kellest tahaks lausa paar sõna pikemalt kirjutada.

Ühe eriauhinna sai meeskond Orion. Kapten Erlend Ehala, rohkem tuntud kui Kõu, kes tuli oma meeskonnaga (Anno Veider ja Margus Kodu) Põhjaranniku Regatile Saadjärvelt. Kui keegi täpselt ei tea, siis see on hoopis teisel poole Eestimaad. Ühesõnaga, tõstsid mehed oma purjeka auto peale ja sõitsid Lennusadama Jahisadamasse, et sealt siis koos teistega teekonda alustada. Kuna aga purjekas on üsna kompaktset mõõtu, siis oli suur tõenäosus, et viimane ja kõige pikem etapp jääb meestel läbimata. Lihtsalt ei jõua samal päeval kohale. Istusime siis ja arutasime kohtunikega ja otsustasime, et lubame meestel varem alustada. Ütlevad lihtsalt täpse stardiaja.

Niisiis läkski, et kui kukk keeras oma teist külge, lõid Orioni mehed purjed valla ja hakkasid Narva-Jõesuu poole purjetama. 16 tundi hiljem olid mehed kohal! Kõik ühes tükis ja rõõmsad! Pärast tõstsid oma truu purjeka jälle auto peale ja sõitsid teise Eestimaa otsa tagasi. Vot sellised mehed!

Eriauhinna sai ka Julechka, eesotsas kapten Joel Kõiv. Selle eriauhinna pani välja üks meie sponsoreid, Merevarustus e-pood. Esimesed kaks etappi tegi Joel läbi koos oma tütre Helisega. Helis Kõiv on vapper noor purjetaja, kes on juba 12 ja väga tubli! Kuna viimane päev oli raske, siis otsustati, et viimase etapi teeb kapten Joel üksi. Nii ta siis tuligi kogu selle maa üksi.
Ise ta pajatas pärast, et tulemasinal oli kivi minema lennanud ja ei saanud suitsu põlema panna.
Kuna aga kajutis oli gaasipliit, siis tõi ta selle kiirelt kokpitti. Ei saa ju juhtimist unarusse jätta, kui üksi purjetada! Nii ta siis tegigi, et ühes käes oli rool ja teises gaasipliit, et tuld saada. Sinna läksid ka mehe kulmud. Ise ta ütles, et naine kodus oligi kurtnud, et kulmud liiga pikad. Kasud sees.

Vot sellised on need Maarjamaa mehed ja naised ja neiud, kes Põhjaranniku Regatil purjetamas seekord käisid.
On suur suur au, et kõik need 17 jahti meie regatile tulid ja et meil oli võimalus selliseid inimesi kohata!
Aitäh teile, et tegite selle neljanda Põhjaranniku Regati nii eriliseks!

Author

kerme.monika@gmail.com

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga