Hommikul katsuti sõrmega tuult ning selgus, et Neptunile lonksu andmist võeti vist liiga tõsiselt.
Igatahes tundus, et vanahärra magab rahulikku und. Lipud rippusid vaikselt tilkudes mastide küljes ja meri oli nii sile, et mehed said veepeegelduses padjasoenguid siluda. See kõik tähendas ainult seda, et tuult polnud üldse.
Peavõistlusjuht vaatas ilmaprognoosid üle ja tuli otsus, et tänast marsruuti peab jälle muutma.
Kui algselt oli plaanis teha Vaindloo saare tiir, mis oleks olnud 36 miili, eesti keeles siis umbes 70 km, (Vaindloo on muide Eesti kõige põhjapoolsem tipp) siis nüüd sõideti ümber Uhtju saare 23 miili, see on edasi-tagasi umbes 41 km.
Muide, Uhtju saare põhjaosas pidavat olema hülgelesila. Küsisime pärast purjetajatelt, aga hülgeid keegi täpselt ei näinud, vaid üks mees arvas, et võimalik, et keegi sukeldus kusagil. Oli olnud suuremat sorti selg vee sees.
Stardiks saime tuule kiiruse lõpuks 2,5 m/sek.
Osa purjetajaid otsustas juba enne starti spinnakeri üles tõmmata, et tuulest viimast võtta.
Spinnaker on selline puri, mis käitub nagu teismeline. Vahel on tubli ja siis mingil hetkel keerab käru. Jonnib tihti ja kogu aeg on mingi häda temaga, muudkui meelita teda.
Aga merel läks tuul juba mõnusaks. Sirutati varbad välja ja nauditi purjeka mõnusat loksumist. Tuul oli lausa nii soodne, et üks kapten tundis rõõmu, et esimest korda sai valges sadamasse tagasi!
Purjekate kiirus oli teadjamate inimeste sõnul 4 sõlme. Eesti keeles on see siis umbes 1,5m/sek ehk siis 7-8 km tunnis, et kui väga tahta, saaks mööda joosta. Kiirem paar ringigi teha. Aga no tark ei torma…
Oli ka paar plekilõikamist. (See pidigi olema see hetk, kui purjekas lihtsalt keerleb nagu tammetõru koor ühe koha peal ja tuult pole üldse.) Aga need olid võrreldes eilsega lihtsalt hetkekesed.
Ja kui kaldarahvas hädaldas vihma üle, siis merel oli ka seda vähem. Osa mehi said kuiva riidega läbi.
Maale saabujad said ka veel tummist seljankat. Sellist, mida olid kokad hoole ja armastuse ja võlusõnadega keetnud, kuhu sai lusika püsti seisma panna ja mida süües keegi väga jutustada ei tahtnud. Lihtsalt söödi ja oldi tänulikud.
Seega igati kordaläinud päev.
Peale sõitu käisid kõik helgete nägudega saunas, keerutasid tantsusammu ja naudisid ka Eismale jõudnud kaunist päikseloojangut.
Teise päeva esimesed ka:
Matkaklass: Mañana
ORC: Bora
LYS: Julechka
Aga viimane päev on korralik väljakutse. Eismalt Narva-Jõesuusse, arvatakse, et võib minna lausa kuni 18 tundi! Põnev!
